Persoonlugu: Martin Vatter

0
3302

Täna räägib meile sel hooajal N3-klassis sõitnud Martin Vatter, kust on saadud rallipisik, milliste autodega on võisteldud ning kuuleme ka tema erksaimat mälestust seoses autospordiga.

Kuna tekkis Sinul huvi autospordi vastu?
Huvi autospordi vastu on olnud mul juba väga varajasest noorusest, kuna mu isa oli kunagi rallidel kohtunik ja väikse lapsena olin ma ju kaasas temaga. Aasta võis olla siis 1988 või 1989, nii täpselt ei mäleta. See pisik levis kiiresti ja tänaseks ma olen „täitsa haige“, kui nii võib öelda.

Foto: Indrek Allik

Millal toimus Sinu esimene võistlus? Millised olid emotsioonid?
Esimese võistluse tegin ma Põltsamaal 2001.a talvel, kui kohalike jõemängude raames peeti ka jääraja sõit. Mingit tulemust ma sealt vist ei saanudki, kuna sõit lõppes kõrge valli otsas rattad tühja käimas. Kuna tulemus ei olnud päris ootuspärane, siis sai seda rada hakatud päris tihedalt „lihvimas käima“. Mida rohkem seal käidud sai, seda enam suurenes tahe mingi natuke parema auto järele. Sel ajal oli mul istumise all 92.a Ford Escort. Kõik see viis selleni, et soetasime sõpradega kolme peale Opel Kadett GSI, mida siis koos remontima hakkasime ja millega ka mõnel võistlusel käisime.

Milliste autodega oled võistelnud?
Esimene auto oli Ford Escort, nagu ka eelpool mainitud. Teine ja neist kõige õnnetum oli Opel Kadett. See töötas garaažis alati nagu kell ja kui rajale vaja oli minna, hakkas turtsuma ja plärtsuma. Peale seda oli vist mõni aasta vahet ja 2003. Sügisel soetasime Elvast Ford Fiesta, millega noored tulevikulootused olid Elva Autospordiklubis sõitnud. Fiestaga sai erinevatel jääradadel ja külasprintidel palju osaletud ja saavutatud erinevaid kohti. Fiestal oli üks puudus, nimelt ei saanud sellega osaleda rahvasprintidel ega rahvarallidel, kuna see ei vastanud tollastele tehnilistele tingimustele. Sellest ajendatult sai järgmiseks masinaks ostetud 1600cm3 mootoriga VW Golf, millega osalesime koos vennaga mitmetel rahvarallidel, sprintidel ja jääradadel. Aga ka sellest masinast jäi väheks, hing ihkas päris rallisse. Muretsetud sai päevi näinud Mitsubishi Colt, mis peale uuenduskuuri vastas tänasele E10 klassi nõuetele. Sõitsime kaasa ühe hooaja E-cupi, mis oli loodud sel ajal hüppelauaks enne suurt rallit. Kevadel 2013.a tekkis võimalus osta rahvasprintidel tuntust kogunud Honda Civic Type-R, mille ehitasime ümber sportralli N3 klassi nõuetele vastavaks ja selle masinaga sõidame ka praegu.

Foto: Kristel Haiba-Rillo

Milline on Sinu erksaim mälestus siiani autospordist? On sul ka meile üks huvitav hetk jutustada?
Kõige eredam mälestus on ilmselt minu siiani ainsast välisvõistlusest. Käisime Lätis Gulbene minirallil, mis läks E-cupi karika punktiarvestusse. Läksime me sinna kaardilugejaga kahekesi ja rallikas veeres pukseerimishaagisel järel. Ei olnud meil kaasas mehaanikuid ei ühtegi muud abilist. Paar katset enne lõppu purunes meil pooltelg, jäime seisma ja mõtlesime, et nüüd on küll jama majas. Pole nagu kedagi, kes meile service pargist järgi tuleks. Õnneks suutsime lõpuauto pehmeks rääkida ja kaardilugeja sai minna servisesse. Peale paaritunnist ootamist oligi ta kohal ja saime suure hädaga rallika ka haagisele. Panime rõõmsate nägudega minema, aga sõit sai üsna lühike olema. Eesoleva tõusu peal oli hoogu natuke vähe ja jäime rööpasse kinni. Pukseerimishaagisega tagurdada on väga keeruline ja mõningase pusimise peale oli tulemuseks rallikas taga risti, rihmad puruks ja üks ratas ka rippumas üle haagise ääre. Siis oli küll tunne, et sinna me jäämegi. Ümberringi oli täiesti tühi maa ja läheduses ei paistnud ka ühtegi maja olevat. Ühel hetkel kargasid võsast välja 2 tüüpi, koos vanema naisterahvaga, kelle pika punnimise peale saime auto kuidagi uuesti haagisele ja suuna uuesti kodu poole võtta. Lõpp hea, kõik hea. 🙂

Iseloomusta enda kaardilugejat.

Kaardilugejaid on mul ajajooksul olnud päris mitmeid, alustasin oma venna Vahuriga, paar korda on lugenud kaarti Janek Vallask (kellega meil ka eelpool mainitud läti seiklused olid), korra on lugenud Erik Sher ja nüüd on siis Oliver Peebo. Oliveriga oleme nüüd ühe hooaja sõitnud ja minu meelest on olnud koostöö väga hea. Oleme suutnud kõik rallid peale Viru lõpetada ja suuremaid väljasõite vältida. Oliver on rahulik ja tasakaalukas mees ja kuna kogemustepagas on suur, siis suudab ta ka minusesse enesekindlust süstida.

Kuidas jäid rahule 2014.aasta hooajaga? Mis läks hästi, mis halvasti?

2014 oli meie jaoks esimene täishooaeg sportrallis, põhimõtteliselt kõik oli uus. Auto oli uus, kaardilugeja oli uus ja võistlused olid ka uued. Areng on olnud märgatav ja lõpuks hakkab auto ka heaks saama. Hästi oli kindlasti see, et suutsime enamus rallid lõpetada ja auto ühes tükis hoida. Midagi halba ei olegi nagu välja tuua – PURE FUN!

Foto: Kristjan Madalvee

Millised plaanid on Teil tulevaseks hooajaks? Kas on ka mingisuguseid eesmärke seatud?
Uuel hooajal muutub meil võistlusklass. Kuna auto homologeering aegub, siis hakkame sõitma vanas tuttavas E10 klassis. Praeguse plaani kohaselt teeme kaasa kõik EMV arvestusse minevad etapid. Peaeesmärk on kõik rallid ka lõpetada ja hea õnne korral võiks olla poodiumil nii üksikul etapil kui ka hooaja kokkuvõttes.

Foto: Laura Lants

Millega tegeled(-te) võistlusvälisel ajal?
Võistlusvälisel ajal tuleb väga palju aega veeta autot putitades, kuna me teeme enamus asju ise kodus. Vaba aega veedame koos sõpradega, teeme saunaõhtuid, käime teatris ja muudel üritustel. Loomulikult tuleb käia ka tööl argipäeviti ja eks kõik need asjad kokku jätavadki veel mõne tunni magamiseks kah. 🙂


JAGA