Esimene Horvaatia wrc ralli on nüüd siis seljatatud. Kui kohe esimesel katsel tegi Rovanperä ehmatuse teistele meestele ära, siis edaspidine tõmbas kõigil tuurid kaheks järgnevaks päevaks veidi maha, kõik kulges rahulikulikult nagu tavalistel rallidel – kolm meest rassisid omaette, Tänak vaatas neid oma kehva kulgemisega kõrvalt ja “majavalitsuse” mehed mürgeldasid omakeskis.
Ma ütleks isegi, et “majavalitsuse” meeste tegemisi oli kohati isegi põnevam jälgida. See, kuidas Katsuta kahel katsel ülejäänud staarid üles rivistas ja muidugi noore prantslase Fourmaux’i briljantne esitlus, mees, kes sõidab esimest korda wertsuga, saab kaks teist kohta katsetelt ja võrdleb aegu Tänakuga, et kes, keda – super vend.
Asi muidugi läks põnevaks kolmandal päeval.
Alustuseks Ogieri “pettemanööver” tavaliikluses ja siis kolme mehe ülipõnev sekund-sekundis madistamine, mis päädis seitsmekordse ilmameistri vägeva esitlusega viimasel punktikatsel. See oli vägev, mis tõestas taas, et need tiitlid ei ole saadud juhuslikult.
WRC2 pudenes kah molekulideks – Mikkelsen sõitis ratta alt ja Sunninen ukerdas kraavis, nii jäidki veel maid ja puid jagama Östberg ning Gryazin, aga kui venelasel andis ka ühel pikal katsel saba roolivõim, siis oligi nagu võidu sõitmine kadunud, muidugi kurvastusega peab mainima seda, et JÄLLE, järjekordselt Gryazin – seekord ei saa öelda,et sõitis teelt välja vaid seda,et jäi teele,aga paraku kummuli.
Noh ja heameelt tegi natuke Mikkelseni kiirus kahel punktikatse läbimisel. Kui peale vedrustuse purunemist ei tulnud sealt enam ühtegi normaalset aega terve autoga, siis 18. ja 20.katsel näitas ta selliseid tulemusi, mis kinnitasid tema sõnu, et tema tahab olla sel hooajal nobedaim R5 piloot.
WRC3 oli ka praktiliselt kahe mehe, poolaka Kajetanowiczi ja prantslase Rosseli duell, kuni Rosselil purunes 11. katsel rehv ning 12-l kaotas veel minuti, kokku 3 ja ta langes neljandaks, sest teiste võistlejatega oli tal enne seda juba piisav vahe sisse sõidetud. Edasi kihutas ta tõusvas tempos, et kaotatut tagasi võita ja lõpuks terendaski poodiumi kolmas koht. Ilma probleemideta sõitnud Emil Lindholm tuli teiseks ja omakorda teda edestas Kajetanowicz, kes edestas teist kohta 1.14.
JWRC mehi jälgisin ma terve nädalavahetuse põnevusega ja kerge muigega.
See on veidi arusaamatu, kuidas seal elu käis. See on ikka täelik Vestmann ja Piibelehe show.
Esimesel kolmel katsel vahetus liider kolm korda. Teise katse võitis soomlane Pajari ja tõusis klassi liidriks, aga siis järgmisel katsel tegi ta päris mitu “võlli”, jäi kül ratastel pidama lõpuks ja peale õnnelikku minema pääsemist oli tema kaotus liidrile 2 minutit. Räsitud sõiduriisaga läbis ta enne hooldust veel ühe katse, kaotades lisaks veel pea 2 minutit. Peale hooldust läks aga paugutamiseks ja ralli lõppedes oli ta võitnud kokku 9 kiiruskatset, jäi lõpuks kuuendaks, kaotades viiendale kohale vaid 1.2 sekundit.
Kui Pajari kaotas oma liidrikoha, tõusis järgnevaks 11.kiiruskatseks liidriks slovakk Martin Koci, kuid siis kaotas rehvi purunemise tõttu 2.5 minutit ja langes neljandaks.
Samal katsel, kui Koci kaotas oma liidripositsiooni, tõusis liidriks inglane Amstrong, kes sinnamaani oli võitnud ainult ühe katse, kuid nüüd võitis pikal katsel teist kohta 14-ne sekundiga ja kohkem ta nobedaim polnudki, aga liidrikoht säilis ralli lõpuni.
Senimaani ei olnud ka lätlane Sesks poodimi konkurentsis olnud, aga peale seda, kui ta oli kolmandaks tõusnud, tekkis tal nagu teine hingamine. Ta võttis sihikule teisel kohal paikneva noore soomlase Lauri Joona, kellel oli see samuti wrc ralli asfaldidebüüt. Kui ta alustas 14.katsel Joona püüdmist oli nende vahe 17.5 sekundit. Laupäevase päeva lõpetas 16. kiiruskatse ning vahe oli vähenenud 5.2 sekundile. Pühapäeva teise katse lõppedes oli aga Sesks tõusnud teiseks ja eelviimase katse võiduga oli edu juba nii turvaline (11 sek), et viimane katse sõideti kindla peale, et lõpetada ralli teisena, sest ta on hea käega piloot, aga tihti paneb ka tema “gryazinit”.
Selle JWRC puhul ongi need rallid nagu elu Ameerika mägedes. Iial ei saa öelda, et vat see ja see on kindlad favoriidid. Kas või selle ralli puhul – jwrc alustas 8 ekipaaži ja 7 meest sai kogu ralli jooksul olla kas või korra katseaegades esikolmikus, paraku ainus mees, kes esikolmiku aega ei suutnud näidata sellel rallil, oli Robert Virves, aga noh, kahjuks jäi tal ka sõitmata ralli pikim päev.
Roberti kohta ütleks nii, et ma tõmbaksin mingi paralleeli Ott Tänakuga sellel rallil – kui ikka õiget tunnet sees ei ole, siis ei ole mõtet pungestada ja ennast ribateks sõita, sest kül tulevad uued rallid, kus end mugavalt saad tunda.
Aga egas midagi, järgmine kohtumispaik on Portugal, kus peaks minu andmetel startima 4 Eesti meeskonda.
