Viljandimaa mees Endel Kabral on Nõukogude Liidu ja Eesti autospordi üks alustalasid. Võib öelda, et Viljandimaa mees Endel Kabral sapakatest üht-teist ikka teab. Aastakümnete jooksul pole ta mitte lihtsalt nendega sõitnud ja neid putitanud, vaid sõitnud meistriväärilisel kiirusel ning teinud mitmele sellisele põhjaliku remondigi.

Endel Kabrali teed on aastakümnete jooksul ristunud terve pinu eri seisukorras sapakatega. Tema esimesed kokkupuuted nende autodega jäävad kuuekümnendatesse – niisiis jämedalt poolesaja aasta taha.

Kõige põnevam Zaporožetsitega seotud periood oli Kabralil aga aastatel 1970-1971. Viljandi autobaasis marsruuttaksojuhina töötades sai ta koos kolleeg Mati Meriloga endale kogenud autosportlase Rein Silla vana võistlusauto ZAZ-965, mida ta kutsus küürakaks, rahvakeeli veel maantee muhk või lihtsalt muhk.

Sild sai endale eksperimentaaltsehhist kaks uut ZAZ 968 ja küürakas oli parasjagu laiali. Nii ta andiski vana auto neile ja hakkas õpetama ning algul oli just Merilo entusiastlikum pool. Juba esimesel aastal pääsesid nad võistlema Nõukogude Liidu meistrivõistlustele Armeenias. Sellegi juures oli suureks abiks Rein Sild. Armeeniasse sõitsid nad omal jalal ja olgu ette öeldud, et samamoodi tuldi ka tagasi. Ühe otsa pikkuseks oli ca 3500 km. Tol ajal ei olnud sellist võimalust, et võistlusautot veeti treileril. Tõmmati kõik varuosad ja rehvid katuseraamile ja mindi.

Rallil oli kuni 1000-kuupsentimeetrise töömahuga mootorite klassis, mille alla Zaporožetsid klassifitseerusid. Koos nendega oli võistlemas 16 autot ja ainult nemad olid “küürakaga”, kõigil teistel olid juba uuemad sapakad. Mõõduvõtt sai teoks meeletus kuumuses: päeval oli umbes 40 kraadi. Mootori temperatuurinäidik näitas kuni 120 kraadi – selle nõel oli kuhugi nuka taha ära kadunud….

Ja need teed!

Ca 2000 km oli kogu trassi pikkus, mida loomulikult läbiti enne vähemalt korra legendi koostamiseks, aga kui jäi aega, siis keerulisemad katsed ka kahel korral. Need polnud üksnes hingematvate tõusude ja langustega, vaid ka üle mõistuse kivised. Sõit käiski põhimõtteliselt kivihunnikute otsas. Rehvid olid lõpuks täitsa otsas ja kõik puha muhkus.

Algul ei osatud neist kui vana autoga sõitvatest tundmatutest meestest midagi arvata. Võistluse käigus hakkasid aga meeskonnad järjest ära kukkuma ja nemad sõitsid muudkui edasi. Endel rääkis mulle, et Jerevani ringrajal võttis muhk kolmanda käiguga sisse 110km/h ! Neljas käik oli ka, aga kui selle sisse panid, siis midagi juurde ei tulnud. Lõpuks tulid nad omas klassis viiendaks ja täitsid hoobilt meistrikandidaadi normi.

Järgmisel aastal võistlesid Mati Merilo ja Endel Kabral Liidu meistrivõistlustel, mis seekord peeti Eesti NSV territooriumil, juba uuema Zaporožetsiga ZAZ 968 (alloleval pildil) ning tulid sellega ka N-Liidu meistriks, omas masinaklasis!

Kabrali sõnul ei mõelnud nad 1971. aasta algul tiitlist, aga teisalt: milline inimene võistlustele ikka kaotama läheb? Ei läinud ka nemad. Konkurentsi iseenesest jagus. Ainuüksi niinimetatud tehasemeeskondi oli 14.

Muide, mõlemad mehed said olla nii sõitja kui kaardilugeja rollis 1970-1973. «Eesti spordi biograafilises leksikonis» on Endel Kabral märgitud 1970. aastal sõitjaks ja 1971. aastal kaardilugejaks.

Kuidas siis sapakas kui üldse mitte kiireks sõiduks loodud autoke kiiruskatsel käitus.

Auto kallal sai mõningaid asju ikka tehtud: veljed laiemaks, turvakaar sisse (mitte puur vaid 1 ainuke kaar), aga üldjuhul oli kõik standart, isegi istmed (kui neid üldse niimoodi nimetada saab ) ka mootori juures polnud midagi teha, sest polnud lihtsalt mida ja millest teha.

Mõistagi tuli auto juures kõike ise teha ja juppe oli kah neetult raske saada. Kord sõitis Endel Kabral seepärast lausa Ukrainasse Melitopolisse, kus tehti Zaporožetsite mootoreid. Seal nägi igasuguseid huvitavaid asju. Näiteks mootori katsetamise ruumi, kus jõuallikal lasti täispööretel töötada ja insenerid jälgisid seda teispool klaasi. Näha oli isegi esimootoriga 968. Tuleb välja, et hilisema ZAZ Tauria mootorit katsetati vanema sapaka kere peal.

Ilus mälestus

Hästi käima läinud autosportlasekarjäär kestis Endel Kabralil ühtekokku ligemale 15 aastat. Zaporožetsile järgnes markidest kõigepealt Moskvitš ja siis üsna varsti Žiguli. Aastate jooksul tuli ta mitu korda Eesti NSV meistriks ning pälvis Liidu meistrivõistlustel veel kolm hõbedat. Need medalid tulid koos kaardilugeja Arvo Rebasega, kelle kohta Kabral hulga kiidusõnu.

Kaheksakümnendate keskpaigas jõudis kätte aeg, mil oma harrastusega jätkamiseks oleks olnud tarvis nii rohkem aega kui raha. Peale tulid uued masinad mida vägevasti forsseeriti, ja asi muutus üleüldse professionaalsemaks. Ning eks tolleks ajaks olnud juba omajagu sõidetud kah.

Luksust ainult rallisõiduga tegelda polnud Endel Kabralil kunagi, sest ta ei kuulunud ühegi tehase meeskonda. Kui «proffidel» olid oma mehaanikud ning võidusõidukombinesoonid, siis ülejäänute võistlusriided olid harilikud dressid. Ometi ei sütitanud need korrad, mil ässadele sai koht kätte näidatud, üleolevat tunnet, sest sõitjad olid üksteise suhtes kamraadlikud ja katsete vahel arutasid nad omavahel avameelselt, kellel kuidas läks. Üksnes see, mida on auto juures tehtud, oli rangelt salastatud.

ENDEL KABRAL, (23. XI 1939 Viljandi)

• Autosporti hakkas harrastama 1970 Rein Silla juhendamisel.
• Tuli 1970 koos Mati Meriloga autorallis Zaporožetsi klassis NL-i meistriks.
• 1978 võitis Žiguli klassis ja 1980 kuni 1600 cm3 autode klassis hõbeda.
• Meeskondliku talirallil saanud 1971 1., 1977 ja 1982 2. ning 1980 3. koha.
• Tulnud 8 korral autorallis Eesti meistriks: 1975 VAZ 2103 ja Moskvitš 412 klassis, 1978–80 VAZ 2106 ja Moskvitš 412 klassis, 1982 8. klassis ning 1975, 1979–80 meesk talirallis.
• Võitnud erinevatel autospordialadel kokku 8 hõbedat ja 4 pronksi.
• Meistersportlane (1971).

Aigar Vahelaan