Audi ametlik ralliprogramm kestis täpselt kümme aastat 1978–87 ja selle aja jooksul saavutati kaks tootjate MM-tiitlit ning maailmameistriteks tulid Hannu Mikkola ja Stig Blomqvist. Ajavahemikul 1981-87 võitsid Audi mudelid 24 MM- etappi.
Esimesed sammud ralliteedel tegi Audi mudeliga 80, mis oli esiveoline, 1,5 liitrise neljasilindrilise mootoriga sedaan. 2. rühma homologeeritud Audi 80 esimesed võistlused said teoks 1978. aastal, kuid mingisugust edu see mudel ei saavutanud.
Järgmisel aastal tuli tehasest välja Audi 80 modifitseeritud variant, mis oli raskem ja suurem ning mootoril võimsust 160 hj. MM-võistlustel seda autot siiski ei kasutatud ja 1980. aastaks oli 80 juba moraalselt vana.
Samal ajal oli aga testiradadele jõudnud juba Audi Quattro – esimene nelikveoline turbomootoriga ralliauto. Quattro homologeeriti 1. jaanuaril 1981 4. rühma ja oli varustatud 2,1 liitrise viiesilindrilise mootoriga. Esimestel autodel märgiti võimsuseks 300 hobujõudu, kuid juba 1982. aastal jõuti arendustööga ka 330 hj ning kohati enamanigi. 1190 kiloga oli auto raskeim omasuguste seas, kuid Quattro juhitavus ja haakuvus teekattega, eriti lahtise kruusa puhul, oli konkurentide samadest näitajatest peajagu üle.
Kahe aasta jooksul arendati autot pidevalt edasi ja aina enam kasutati uusi materjale, nagu näiteks Kevlarit. Esimesel aastal võitis Mikkola juba teisel võistlusel, millel osaleti, kuid siis järgnes hulk ebaõnnestumisi (avariid, põlengud, tulemuste tühistamine). Alles SanRemo rallil õnnestus Michele Moutonil taas Audi Quattro võidukalt finišisse tuua ja seejärel võitis Mikkola ka RAC-ralli.
1982. aastal võideti Audi Quattroga aga juba seitse MM-rallit ja tootjate MM-tiitel.
1983. aastat alustati B-rühma versiooniga Quattrost, lisanimega A1, mis baseerus originaalil, kuid väikeste muudatustega mitmete detailide juures. A1 oli eelkäijast ka veidi kergem (1130 kg). 1. mail 1983. a homologeeriti Quattro A2, millel oli vähendatud mootori mahtu (varem 2145 cm,nüüd 2109 cm), et langeda kuni 3-liitriste klassi (koos turbokoefitsiendiga), kus oli lubatud väiksem kaal.
Loobuti keskdifferentsiaalist, mis vähendas koormust ülekande selles osas, kuid muutis auto veidi raskemini juhitavaks.Tehasetiimi autode mootoritest pigistati tavaliselt välja 340-360 hj. Tosinast rallist võideti viis ja Hannu Mikkola tuli maailmameistriks, kuid tootjate arvestuses jäädi Lanciale alla.
Lombard RAC Rally 1983 – Hannu Mikkola Audi Quattro A2
Järgmisel aastal võitis Audi veel seitse rallit ja nii tootjate kui sõitjate tiitlid. Kuigi juba mais homologeeriti uus mudel Sport Quattro, oli A2 veel 1984. aastal edukam ja enam kasutusel. Sport Quattro erines eelkäijast tunduvalt väiksema telgede vahe poolest. Samuti oli sellel palju võimsam (400 hj) 20klapiline DOHC-mootor (2142 cm’) ja kuuekäiguline käigukast, kuid see oli käitumiselt siiski palju närvilisem.
1985. aastal osales Audi 11 MM-etapil, esialgu Sport Quattroga ja hiljem juulis homologeeritud uue versiooniga S1, millel oli eelkäijaga võrreldes palju arenenum aerodünaamika, sh kõrgele tõstetud kahe elemendiga tagaspoiler. Mitmed komponendid olid nihutatud tahapoole, parandamaks kaalujaotust.
Auto oli küll veidi raskem (1200 kg), kuid seevastu oli ka võimsust umbes 450 hj. Sellegipoolest ei saanud Audi enam vastu Peugeot’le ja hooajal saavutati vaid üks võit.
Audi Sport Quattro & Audi Quattro S1 1985-86
Traagilised sündmused 1986. aastal andsid Audile hea vabanduse oma B-rühma ralliprogrammi taandamiseks. Järgmisel aastal võisteldi MM-tiitlile vaid A-rühma autodega ja see julgustas Audit tehasetiimiga tagasitõmbuma. Ralliradadele toodi 200 Quattro, mille aerodünaamiliselt sujuva joonega kere all tuksus A1-mudeli viiesilindriline turbomootor.
Kuid 200 Quattro oli raske (1250 kg) ja kogukas auto ning 240 hobujõust jäi väheks, et sellega konkurentsis püsida. Ränkades teeoludes osutus auto aga vastupidavaks ning Mikkola ja Röhrl saavutasid Safari rallil kaksikvoidu.
Siiski otsustas Audi oma ralliprogrammile järgmisest hooajast alates lõplikult joone alla tõmmata. Vahepealsetel aastatel oli Audi ehitanud ka vabalt hingava mootoriga mudeli (80 Quattro), millel oli 195 hj viiesilindriline mootor. Vaid korra registreeriti tehasetiimi poolt see mudel MMile ja see juhtus 1983. aasta Rootsi rallil, kus Blomqvist saavutas teise koha.
Hiljem kasutasid eratiimid ka selle mudeli arendusversiooni Coupe Quattrot. Alates 1. jaanuarist 1988 pakkus Audi eratiimidele mudelit 90 Quattro, millel oli 2,3liitrine viiesilindriline mootor. Rudi Stohl saavutas sellega näiteks Argentina rallil 4. koha
Rein Luik – Ralli MM-entsüklopeedia
