Uus aasta, uus peatükk, uus peategelane. Seekordne kaardilugeja pole ilmselt tuttav kõigile rallisõpradele, aga loodame, et loo lõpuks on igal rallisõbral üks tuttav nimi kaardilugejate nimekirjas juures ning veel üks ekipaaž, kellele raja ääres kaasa elada.
Iga rallisõber teab, et rallis ning eriti kaardilugeja töös on oluline osa legendil, millest tulenevalt oleme peaaegu igalt meie peategelaselt küsinud ka temaatilise konksuga küsimuse, millest ei pääsenud ka tänane peategelane Erki Eksin.
“Rallisõidus ei kasutata mitte tavapärast maanteekaarti, vaid vihikusse kirja pandud legendi, aga põhimõte on siiski sama – kaardilugeja peab andma juhile infot ees ootavate kurvide, mahapöörete, teekatte muutumise ja muu olulise kohta.”
Legendist rääkides tõdes ka Erki, et väga oluline osa on rallieelsel legendikirjutamisel, kus kõik ekipaažid sõidavad rajad läbi ja kirjutavad need vastavalt oma süsteemile üles. Erki ja Kristen kasutavad sellist süsteemi, kus suurem number tähistab järsemat kurvi. “Näiteks “100 V3 kannab —-> P1 pikk 150 P6 tak sees” on selline lõik, kus 100m pärast eelmisest kurvist väljumist tuleb järsk vasakkurv, mis on sissepoole kaldu ja kohe pärast selle lõppu saab auto suunata kerge parempaindega kurvi ning siis 150m pärast on tagasipööre paremale ümber kurvis oleva takistuse (heinapall, tünn vms).”
“iga ekipaaž koostab ise recce põhjal lühenditest koosneva jutu, kus põhiliselt märgitakse üles kaugus järgmise kurvini, selle suund ja kui järsk kurv on.”
Erki suurim hirm ralliautos on võrreldes varasemates peatükkides loetuga hoopiski erinev – nimelt kardab Erki kõige rohkem seda, et midagi juhtub ajakaardiga – see kukub autost välja, kaob autosse ära, läheb katki jne. Kui eelnevates lugudes selgus, et on neid kaardilugejaid, kes kardavad legendis eksida või järje kaotada, siis Erkil on väljakujunenud kava, et mis saab siis, kui järg kaob:
- Samm 1. Saan aru, et kaotasin järje – minul paanika,
- samm 2. Ütlen juhile, et kaotasin järje – juhil paanika,
- samm 3. Koostööna järje uuesti otsimine.
“Kui kaart sai ette loetud, siis tavaliselt juht ootab mingi iseloomuliku ette loetud koha ära ja ütleb, et siit nüüd edasi. Hullem variant on kui olen maha jäänud, siis juht loeb ette kurvid, mis parasjagu tulevad ja mina üritan legendist sarnaseid ridu otsida, et uuesti õigest kohast lugema hakata. Järje kaotamise vastu aitab, kui recce ajal legendi kõrvale oma tarbeks üles märkida ka tee ääres asuvad silmapaistvad asjad: näiteks ait, palgid tee ääres, valge aed, koer tee kõrval.”
Kaardilugemine on kasuks tulnud ka mujal eluvaldkondades, mitte ainult rallispordis. Erki sõnul on kaardilugemine enim talle õpetanud seda, kuidas mitut asja korraga teha, kuidas aru saada, kus sa parasjagu oled ja kuhu lähed ning legendist see õige koht üles otsida ja õigel ajal ette lugeda. Kui aga anda Erkile kätte täiesti tavaline kaart (meie lugude puhul näiteks Hiiumaa), siis arvab ta, et ka selle lugemine ei ole talle probleem: “Kuigi Regio poolt antud kaart pole nii konkreetne, kui omavahel koostatud rajalegend, ei tohiks mingit probleemi olla”
“Erki ei karda õnneks mu kõrval midagi”
Kristen Volkov, kellele Erki kaarti loeb, kirjeldab enda kaardilugejat kui kartmatut ning alati kõigeks valmis olevat inimest. Kaardilugeja rolli autos kirjeldab ta mitmeti: “Erki roll ralliautos on kaarti lugeda, vajadusel ka tehniline pool – ta on see, kes mõtleb probleemile lahenduse kui endal enam mõte ei tööta.” Lisaks eelnevale ütleb Kristen, et Erki peaks ralliautos valmis olema sõitjapoolseteks eksimusteks, mida nagu ka eelnevates peatükkides mainitult ikka ette tuleb. Erki sõnul on Kristen väga hea sõitja ning tal on väga hea sõidustiili valik – kui olukord lubab, siis hoiab end tagasi, aga vajadusel võtab nii endast kui ka autost 100%.
Rallipäevad on oma olemuselt pikad ja väsitavad ning päeva sisse jääb nii sõitjal kui ka kaardilugejal palju emotsioone, mõtteid ja tegevusi. Erkil on ka rallipäeva kohta humoorikas ülevaade:
- Äratus jube vara. Kombe selga.
- Rajaraamatu, legendi olemasolu kontrollimine.
- Majutusest hooldusalasse sõit
- Kiire hot-dog Alexelast.
- Asjade ralliautosse paigutamine, seehulgas rajaraamatu, legendi olemasolu kontrollimine,
- Kiiruskatsed
- Viimase katse lõpp, high-five juhiga.
- Jõudmine viimasesse AKP-sse, ajakaardi ära andmine, meeletu pingelangus.
- Õlled kohalikus baaris
Rallipäeva keskel Erki sõnul lõõgastumiseks aega pole ning ainuke puhkehetk on ülesõitudel või päeva keskel hooldusalas friikartulipraadi süües. “Katse ajal lõõgastuda ei saa ja ei tohi, peab olema 100% keskendunud. Seda oli alguses raske saavutada, aga iga ralliga muutub see lihtsamaks. Kuna viga lugemisel võib kaasa tuua ralli luhtumise, tehnika hävimise ja muud veel halvemat, siis tuleb leida see olek, kus iga ajurakk töötleb rajalt tulevat informatsiooni ja valmistab selle alusel ette järgmise legendirea lugemise õigel ajal. Leidub ka katsel mõnusaid hetki, kui piloodil tuleb mõni kurv eriti hästi välja või kaart jookseb suust hästi välja. Siiski ei saa neid hetki nautima jääda, kuna uus kurv juba ammu ootab ees.”
“Lõuna-Eesti Ralli, ilma küsimuseta. Kodused teed, tuttavad näod raja ääres ja servises ja küngaste vahel pimedad “punnivinna” kurvid. Selle vastu ei saa.”
Nii Kristeni kui Erki lemmikralli on vaieldamatult Lõuna-Eesti oma kurvide, küngaste ja mis peamine koduste teede ning paljude tuttavate nägude pärast, kes raja ääres omadele kaasa elavad. Ka Kristeni sõnul on Lõuna-Eesti teed tõeliselt lahedad ja nauditavad, kurvilised ja mägised.
Aitäh Erki & Kristen!
