Veel enne kui “Kaardilugemise õpik” teeb väikese pausi, toome teieni veel ühe omamoodi huvitava kaardilugemise loo. Seekord on enda kogemusi, mõtteid ja värvikamaid seiku meiega jaganud Mirko Kaunis!
Mirko kaardilugeja karjäär algas võrreldes kõigi eelnevate lugudega teistmoodi, nimelt oli tema esimene kaardilugemine rahvarallil, 2009.aastal Saaremaal koos Rivo Vähiga, kus omas võistlusklassis saavutati toona isegi esikoht! Eriti märkimisväärne on asjaolu, et Mirko oli toona kõigest 14.aastane! Esimene sportralli Mirkol ja heal sõbralKristjan Lepindil oli möödunud aasta Lõuna-Eesti Rallil. Sellest päevast on Mirkol jagada ka põhjalik ülevaade:
“Hommikul olen tavaliselt mina esimene ärkaja – meie ekipaaži kohusetundlikum pool. Kiired kõned Ennule (just nii kutsutakse teda meie seltskonna juba aastaid, põhjust ei suuda üheselt keegi välja tuua. “Eks ta paras Enn ole!”) Lootus ta ärkvel meelest ja stardivaimust kadus, kui unine hääl vastas, et “jaa, kohe paneme ajama”. Igaljuhul tubli tunnike hiljem suundusime juba võistlusautol hooldusparki. Meeskond oli kogu öö mõelnud streikiva tehnika mõjuvaid põhjusi ja meiegi panime vaimu valmis esimeseks pikemaks hoolduspausiks. Tõsine rabelemine, mis päevapeale muutus juba pigem rutiiniks, et miskit oleks tarvis teha, mis aitaks veale jälile saada. Päeva edenedes läks tehnika küll veidi paremaks, kuid viga ei kadunud. Sõitsime pidevalt avariirežiimist päästva Fordiga päeva õhtusse – see õnnestus! Õnnesoovid, käepigistused, soojad sõnad kõlasid peale poodiumit lausvihmas rohkem veel kui sageli – koduralli ju siiski. Jätsime auto suletud boksi ja suundusime meeskonnaga plaane arutama – tulevikku ja ka eelkõige õhtut silmas pidades. Tõime võiduka ratsu mõni aeg hiljem ära koju ja alustasime planeerimisega. Õhtu lõppedes istusime oma kambaga juba Ennu juures teleka taga, vaatasime eksimusi, analüüsisime muresid ja arutasime edasist. Tõeline kokkuhoidmine võib vahel ollagi just see, mis viib sihile!”
“Mirko oli see inimene, kes juhendas mind, kui sõitmine muutus kiireks ja tempokaks. Ta oli mu kõrval jäärajal, juhendas ja koos saime kiire sõidu käppa. Ta on mu tõeline mentor, keda usaldaksin pimesi.”
Kristjan Lepindkirjeldab Mirkot kui multitalenti, kellega on koos juba pikka aega sõidetud, nende ühine tee sai alguse samuti rahvarallidelt ning erinevatelt jääradadelt. Kristjani sõnul muutus just tänu Mirkole tema sõit kiireks ja tempokaks ning Mirko juhendamisel areneti aina kiiremaks. Samuti on Kristjan veendunud, et just temal ongi maailma parim kaardilugeja, sest katsetel suudab ta jääda tasakaalukaks ja kindlakäeliseks, ei ärritu, vaid teeb koostööd ja hoiab meeskonnavaimu. Kõik see abivalmidus, ettevõtlikkus ja motiveeritus ongi Kristjani sõnul Mirko ideaalsed omadused, mis viivad neid koos edasi ning takistavad allaandmist. Kristjan on koostööst Mirkoga lausa nii vaimustunud, et ta pole kindel, kas isegi maailma tipud (näiteks Järveoja või Ingrassia) suudaks teda asendada või kas ta neid Mirko asemele üldse sooviks.
“Ma olen Mirkoga koos bensiinilõhnas ja adrenaliinijanus üles kasvanud, Kelle vastu ma teda asendada suudaks? See kõlab uskumatuna, aga kui mulle pakutakse asenduseks maailmatasemel Julien Ingrassiat või Martin Järveojat – ma poleks kindel, kas neid asemele sooviks.”
Häid sõnu jagub ka Mirkol Kristjanile, sest tema sõnul on Kristjan väga innukas piloot, kes alati teab, mida ja millal on vaja teha. Koostöö Kristjaniga algas umbes neli aastat tagasi jäärajavõistlusel, kus nagu varasemalt öeldud, Mirko asus Kristjanit juhendama ja näpunäiteid jagama. Sealt edasi tulid rahvarallid ja -sprindid ning kuna koostöö sujus hästi, siis avanes peale kolme rahvaspordihooaega ja aastast pausi võimalus sõita esimene ühine sportralli ning mis parim, seda veel meeste kodurallil Lõuna-Eestis. Sõprussidemed on meestel juba väga pikaaegsed ning ulatuvad Mirko sõnul aega kui Kristjanil jalad alles jalgrattapedaalideni ulatusid ning üheskoos sai toona ka Lõuna-Eesti rallil Võru linnakatseid vaatamas käidud.
Ei jäänud ka seekord puudutamata teemad nagu hirmud ja eksimised rallidel. Hirmude kohta ütleb Mirko, et eks kerge kartus püsib alati kaasas ning kui peaks aknast välja vaatama ja sõiduki suund mingil põhjusel liigub trajektoorilt kõrvale, teeb hirm kohe kindlasti suured silmad põhjusega, et mis saab edasi. Üldiselt tõdeb Mirko, et mida vähem kaardilugeja aknast välja vaatab, seda parem tal endal on. Eksimiste kohta ütleb ta, et kui tuleb ette eksimisi või järje kaotamisi, siis tuleb Mirkol kindlameelselt öelda: “Stopp – midagi on valesti” ning stopp selles situatsioonis ei tähenda seisma jäämist, vaid kaardilugejapoolset pausi tegemist legendi lugemisest. Tagasi järjele saamiseks hindab ta olukorda eesolevate kurvide ja detailide näol, samal ajal legendist sarnasust otsides. Ka Kristjani sõnul on Mirkol kujunenud väga hea tunnetus kurvide läbimisel ning ka kogemustepagas on tal üsnagi võimas, nii et selline mure tavaliselt väga kaua ei kesta ning lootusetult kaua ei pea piinlema ning järg leitakse üsna kiirelt.
Rallisport ei puuduta aga ainult rallisõitjaid ja kaardilugejaid, vaid ka lähedasi ja fänne. Mirko sõnul suhtusid tema lähedased sellisesse valikusse rahumeelselt. Nimelt oli tema isa see, kes teda sõitma õpetas ning esialgu jäärajavõistlustele ning hiljem ka noortesprintidele ja rahvarallidele viis. 2018.aastal otsustas Mirko kaasa teha terve rahvarallihooaja, mille tulemuseks oli 2WD-V klassi II koht. Muidugi natuke nõrgema närvi ja võib-olla ettevaatlikuma ellusuhtumisega inimesed, eelkõige Mirko ema, polnud alguses kõige paremini meelestatud ning loomulikult tekkisid küsimused, miks nõnda kihutama peab ja mille jaoks üldse. Mirko sõnul mõistab ta hästi, et ema süda muretseb ja seda põhjusega, aga võistlustelt heade emotsioonidega naastes ja võib-olla ka mõne suurema saavutusega suudab ta kõigile sära silmadesse tuua.
Rääkides lemmikrallidest, nimetab Mirko 2014.a Kurzeme rallit, mis enda väga vaheldusrikaste katsetega ning paljuski Lõuna-Eesti tuttavatele koduradade detailidele jäi talle hästi meelde. Kristjani vaieldamatu lemmik on aga loomulikult koduste teedega Lõuna-Eesti Ralli, kus 2018.aastal sai ka sportrallidebüüt tehtud. Sealt saadud emotsioon vist ei unune ealeski – esimene suur ralli, õige võistlusauto roolis. Hoolimata selles, et tulemus oli oodatust kehvem, siis raja ääres kaasaelanud fännid, meeskond, kes aitas olukorda kontrolli all hoida ning loomulikult pere, kes ühelt poolt hirmuga, teiselt poolt uhkusega neile kaasa elas – see oli tema sõnul ülimega. Loomulikult on märkimisväärsed ka kodused kuppelteed ja voolavad kurvid, mis on tõeliselt nauditavad.
Muidugi tuleb kõigist sellistest seiklustest ka vahepeal lõõgastuda ning Kristjani sõnul on kohe peale rallit vaja ülevaadata sisekaamera videod ning arutada, mis läks hästi, mis halvasti ning millised on plaanid järgmiseks ralliks. Korralik pidulaud, hea seltskond, palju nalja on need märksõnad, mis muudavad rallijärgse õhtu meeldejäävaks ning pingetest vabastavaks. Ka Mirko kirjeldab rallist lõõgastumist sarnaste märksõnadega, tema sõnul võiks lisaks eelnevale plaani mahtuda ka väike kosutav saun ning peale seda tuleb asuda tagasi igapäevaste toimetuste juurde.
Mirko, kelle jaoks ralli on väga karm haigus, mille ravimist ta on asjatult proovinud jagab kiidusõnu ka fännidele, kelle arv on järjest kasvavas trendis. Tema sõnul teeb see ainult head meelt ning seetõttu tahetakse endast parim anda nii rajal, videote näol kui ka sotsiaalmeedias ning tehakse kõike, et toetajatele võimalikult lähedal olla. Samuti soovitab ta kõigil ka hoolduspargis tulla julgelt ligi – kiida või laida, keda, nemad võtavad kõik vastu ja teavad, et on vähemalt olnud tähelepanuväärilised! Kohtumiseni rallidel!
Suur aitäh Mirko ja Kristjan!
