Peale väikest pausi oleme tagasi “Kaardilugemise õpiku” uute peatükkidega, sest ega lugusid on meie peatükkide sahtlisse kogunenud tänu headele abilistele ja jutukatele ralliässadele küll ja veel. Seekord on meile enda mõtteid rallimaailmast ja kaardilugemisest jaganud Rasmus Vesiloo.
Ralliga tuttav ja hea sõber on Rasmus olnud maast madalast ning ka rallifänn on ta juba väga pikka aega olnud, vahepeal lisaks eelnevale isegi veidi sellel alal tööd teinud, seega sõpru selles valdkonnas enne kaardilugeja karjääri algust jagus tal küllaga. Kaardilugemise karjääri algusest sõnas Rasmus seda, et ühel seltskondlikul koosviibimisel saigi tema sõnul mainitud, et sõidu-paar võiks ju kuskil kiires autos teha – “See lause pani aga mu sõbral mõtted liikuma ning järgmisel hommikul oligi ta mulle esimese “kosjalise” leidnud, mis oli algsest mõttest palju suurem,, aga kui elu veeretab sellise palli su hoovile – siis peab mängima!”.
Rasmuse kaardilugemise karjäär sai alguse eelmise ralliaasta Tallinna rallil, kuid debüütralli jäi tema ja sõitja jaoks lühikeseks: “Minu debüütralli kaardilugejana jäi umbes 5 kilomeetriseks. Eelmise aasta Tallinna ralli esimesel katse lõpuosas olid ees startinud noored (R2 challenge poisid) sõidujoont nii palju lõiganud, et see läks meie jaoks üle kännu, mida meil vihikus kirjas polnud. See lõhkus meie autol vedrustuse ning edasise veeremise lõpetasid suuremat sorti puud – auto ribadeks ja “kobar sinine”.”
“Ja inimesed – suurem osa sellest rallikaadrist siin on suuremal ja vähemal määral sõbrad või tuttavad. Haige, aga hea punt kes on kõik abivalmid olnud!”
Foto: Indrek Allik
Rallispordi juures köidab enim Rasmust asjaolu, et see on nii mitmekülgne ja kordumatu ala – võitlus iseenda ning ajaga puude ja kivide vahel. Rallispordis õnnestumiseks on vaja nii palju erinevaid elemente, oskusi ja palju tahet. Lisaks eelnevale on tema sõnul rallis kohati arusaamatult palju tõkkeid, millest tuleb üle hüpata, et hakka või neid ebauske uskuma. Siiski on võrreldamatu tunne seal autos – kõik need g-jõud, helid, lõhnad, vaated – see on kirjeldamatu ja sõltuvust tekitav kogemus.
Ka sellel korral ei jäänud puudutamata teema “kaardilugeja eksimine“, mille kohta Rasmus tõdeb, et see on kaardilugeja kõige suurem pahandus rallirajal üldse, aga parimaks ja ka ainsaks lahenduseks ongi mõlema osapoole rahulikuks jäämine ning taaskord järje leidmine. Kui varasemates lugudes on kaardilugejad enda tööga niivõrd rahul, et rooli taha väga ei kipugi, siis Rasmus on aga seiklejahing ning väljakutsetele “EI” ei oska öelda (mis on ka selgitus sellele, kuidas ta lõpuks kaardilugemiseni jõudis) ning kui kunagi avaneb võimalus ralliauto rooli istuda nii, et ühtegi praegust rallisõitjat roolist ära ei pea ajama, siis tuleb ka see võimalus tema sõnul enda nahal ära proovida.
Foto: Marleen Maask (Ralli.ee)
Kuigi Rasmuse kaardilugemise karjäär on veel võrdlemisi noor, on ka temal rallimaailmas oma kindel eeskuju – soomlasest kaardilugeja Timo Rautiainen, kelle lugemisest saab ta isegi soome keelt oskamata väga hästi aru.
Katsete ajal Rasmus hirmu tundnud on ta küll, kuna tema debüütralli nagu ka varasemalt mainitud lõppes õnnetult, siis sellest järgneva ralli esimesel katsel oli siiski ärevus sees, õnneks läks see aga peagi üle ja sai tavapärases rütmis kaardilugemist jätkata.
“Rallit võib ju hellitavalt hobiks kutsuda, aga tõele näkku vaadates on ta kulukas ja ravimatu haigus, mis teeb elu mõnusalt põnevaks.”
Markus Abram, kellele Rasmus luges kaarti eelmise ralliaasta lõpus Saaremaa rallil, kirjeldab Rasmust kui perfektsionisti, kes suudab vajadusel ka kastist välja mõelda. Lisaks eelnevale mõtleb ta ka suurelt, mistõttu on ka talle endale seatud eesmärgid saavutatavad.
Rasmuse sõnul on Markus aga väga hea näide ja tõestusmaterjal sellest, et kõik “tänapäeva noored”ei olegi hukas, vaid tema arvates teeb ja oskab Markus palju, räägib ja näitab aga see-eest vähe.
Markuse sõnul peab kaardilugeja tema kõrval alati valmis olema ootamatusteks ja selleks, et asjad ei pruugi alati minna plaanipäraselt ning tema sõnul ongi ootamatused ja uitmõtted palju põnevamad.
Rääkides lemmikrallidest, siis Rasmuse vaieldamatu lemmik on Viru ralli, oma heade kiirete katsete, vahelduva pinnase ja mõnusa keskkonnaga. Markuse lemmikralli on Saaremaa ralli, millega seoses on tal aga kahetised emotsioonid – ühelt poolt on talle meelejärgi Saaremaa, mis on oma olemuselt ise juba väga meeldiv ja atraktiivne paik, kuhu minna ja kus olla. Sealne atmosfäär ja loodus on tema sõnul midagi erilist, mida ühelgi teisel rallil kogeda pole võimalik. Saaremaaga on aga ka natuke kibedaid mälestusi, sest just sealt pärineb tema karjääri suurim avarii – “Läksime siiski sinna head tulemust sõitma peale pikemat pausi ja olime mõlemad selleks 100% valmis. Rallit sai väga pikisilmi oodatud ja kuigi algusest peale ei läinud asjad päris nii nagu oleks tahtnud ja oli lootus, et kõik halb juhtub enne, kuid saatusel olid selle rallil meiega teised plaanid ja kahjuks ta meid ei jätnud.”
