Marko Ringenberg ja Allar Heina seiklustest Tallinna rallil

0
1220

Marko Ringenberg / Allar Heina Foto: Kaur Jasson

Möödunud nädalavahetusel toimus Tallinna Rally 2018, kust meiegi osa saime. Justnimelt osa saime – aga sellest juba järgnevas jutustuses.

Rallile eelnes ka pisuke test Viitnas, kus selgus, et esimesed pidurid ei tööta või õigemini olid tagumised nii agarad, et kakkus pedaalile astudes “Elroni” tagumiku maha nagu lastud varesel. Testida seega eriti ei saanudki, kuna enamus aeg läks silindrite vahetuste ja muude katsetuste nahka. Mis omakorda päädis sellega, et päris korda me pidureid ei saanudki ja proovisime siis sõita ebamääraste piduritega. Vähemalt midagigi.
Neljapäeval peale kirjutamist olid mehhannid natuke vaeva näinud ja üritasime linnavahel pidurid paika saada. Saime lõpuks enam-vähem, aga lõpphäälestus jäi siiski rallile.
Reede hommikul kontrollisime veel paar katset ära, mis tundusid kirjutamise ajal kahtlaselt rööpasse ja/või auku minevat. Tulime koju, vaatasime Allariga veel videod üle ja läksime autot stardipoodiumile viima, mille käigus avastasime, et piduripedaal vajub seismajäädes alt ära. No krt, need pidurid juba ahistavad meid nagu viimase aja Eesti kuulsaim tähetark näitsikuid. Ainsa vahega, et “Elronil” niinimetatud “sünnikoht” puudub, kuhu käe panemisest abi võiks saada.

Rallile registreerus 66 ekipaaži, kellest meie klassi vaid 7 ja meie stardi nr.12.

SS 1/2: 6,9 km, mis sõideti karusell süsteemis. Katse oli kiire algusega, aga väga tehnilise ja kitsa lõpuga ehk korralik algus kruusa hooajale. Esimesele ringile startisime küll 2 minutilise vahega, kuid tolmu oli ikka kohati teel, kus ühest kiirest ja tolmusest kurvist väljudes leidsime ennast vastassuna murult. Eks ma natuke sellest piduri teemast tingitult panin vähe üle ehk külje aknad tapsid kohati rohkem satikaid kui selleks ettenähtud tuuleklaas. Katse teises pooles suutsin ennast juba kontrollida, kuid siis suutis meid üks känd üllatada, mille eespool sõitjad olid juba maast välja kangutanud. Käis korralik pauk paremasse esirattasse, aga Räigeri amort neelas selle matsu õnneks ära. Rool läks siiski natuke viltu peale.

Tulemuseks saime kirja enda klassi parima aja edestades Jürimäed 8,9 sek ja Vanaseljat 15,9 sek. Teisel läbimisel võtsime küll rahulikumalt, kus sõit oli palju sujuvam, aga nii mõneski kohas tuli keset sirget tolmu pärast pidurile hüpata, mis peale hüpates töötas laitmatult. Teiselt läbimiselt jälle klassi parima ajaga Jürimäe ees 6,6 sek ja Kulli ees 15,3 sek.

Marko Ringenberg / Allar Heina Foto: Kaur Jasson

SS 3 Lauluväljak: 1,6 km, kuhu minek toimus tipptunnil läbi linna, oli see vast katsumus! Nimelt igal seisma jäämisel vajus piduripedaal alt ära + autos oli 60+ C. Krt muidu olen kõva saunamees, aga kombega laval pole väga harjutanud, hmm – vist peaks?!
Katse ise muidu legendaarne kiirendus-pidurdus ja Hernesaksa kõrvalt väike, kuid lugupidav hüpe. 2x eksisin või õigemini hindasin “Elroni” võimeid üle ja väljusin kurvist vale käiguga. Tulemuseks siiski parim aeg Vanaselja ees 1,3 sek ja Jürimäe ees 1,8 sek.
Saime esimese päeva õhtale oma klassi liidritena Jürimäe ees 17,3 sek ja Kulli ees 35,3 sek. Ka absoluudi 8 kohal polnud väga viga.

Teine päev algas plaaniga veel esimene päeva pool suruda, et teisel päeva poolel saaks juba rahulikumalt võtta ja poweriks rehve säästa, kuna teine ring koosnes osaliselt asfaldist ja oli päris suure kilometraažiga.

Marko Ringenberg / Allar Heina Foto: Marcus-Indrek Simmer

SS 4: 9,45 km. Ärka ja torka, mida ka üritasime, aga kohati oli ka seal tolmu teel ning pidime asjatult pidurit sõtkuma. Katse läbis ka mingit vana karjääri, mis raputas nagu oleks baarmeni sheikerisse sattunud. Karjäärist välja, sirge maha pööre ja veel üks pikk sirge, kus kasvas kiirus juba 180+ km/h. nukk 80m ja vasak mahapööre. Hüppasin siis suts enne nukki pidurile ja nuki peal oli juba selge, et see jäi nüüd küll veits hiljaks. Lasime korralikult pikaks, aga sain kässariga suuna õigeks ning kaotasime vast 2-3 sek. Teine pool oli ok ja tulemuseks küll esimene omas klassis, aga seda vaid 1,1 sek Aru ja 3,7 sek Jürimäe ees.

SS 5: 12,82 km. Tehtud näpukas tuleks tasa teha. Et hommikune plaan ikkagi toimiks, surusin siis peale. Selline kitsas, kohati tehniline, paari pika sirgega korralik andmine. Kiired minekud teadu pärast Bemmile sobivad. Täiesti puhas läbimine. Lõpp oli eriti mõnus lai ja koguaeg kergelt keerav, kus “Elron” lasi mõnusalt seierid rippuvasse asendisse – ole ainult mees ja hoia kinni! Kui, siis üks pidurdus oli nats napikas, aga nagu öeldakse, kui ei luba, siis järelikult on hoogu vähe. Tulemuseks klassi esimesed 9,8 sek Jürimäe ja 28,9 sek Vanaselja ees. Boonusena veel absoluudi 6 aeg, mis oli vägagi positiivne üllatus! Pane või ninarõngas, muidu läheb nina nii püsti, et vihm sajab sisse.

SS 6: 9,45 km ehk SS4 kordus. Peame selle veel pressima, siis saab teise poole rahulikult võtta. Muidugi pressisime ja pressisime end samas mahapöördes ning nüüd juba saba ees teelt välja. Maandudes kase kõrval – huh, joppas niipaljugi. “Elron” muidugi solvus ja suri välja ja kõigele lisaks näitas veel iseloomu mittekäivitumise näol. Eks kolb oli jämme ja aku nõrk, mis lihtsalt ei jõudnud mootorit ringi vedada. Nii me seal siis ootasime ja proovisime – vat see on mõnus tunne, kui iga sekund tundub kui valgusaasta. Nagu tõesti “mõnus”! Lasime eelneva päevatöö kõik veega alla. Lõpuks kargas käima, muidugi litsusin parema pedaali kohe põrandasse, mille peale kostis Allar: “Ära nüüd üle kühvelda!” Krt, ise ei vaata väljagi…, aga perse on vist tundlikuks muutunud.
Tulemuseks enda klassi kolmas, kaotades Jürimäele 12 sek ja Vanaseljale 6,8 sek.

SS 7 jäeti ära, kuna Chrislin Sepp auto oli SS 5-l keset teed maha põlenud. Meil oli muidugi väga kahju nii Sepa autost kui katse ära jäämisest, sest sealt oleks olnud võimalik natuke veel vahet suurendada. Muidu oli hommikune töö täitsa tühja, kus kokkuvõttes suutsime oma edu Jürimäe ees vaid 0,1 sekundit nelja katsega kasvatada.

Marko Ringenberg / Allar Heina Foto: Marleen Maask

SS 8: 9,45 km. Katsele minnes oli teada, et see peaks olema ilgelt tolmav ja aukus katse. Samas väga kiire minekuga. Katsele minnes hakkas aga teine käik viimase koolikella häält tegema, mis tundus süvenevat. Kiire kõne servicesse, kust soovitati teist käiku mitte kasutada. Ok, me muidu stardime sellega? Mis seal siis ikka, stardime esimesega ja teeme sealt teisele lülituse ja kohe kolmas, sest esimeselt ei tohi otsekasti korral otse kolmandat lülitada. Muidu polnud väga vigagi, aga mootor läks kole kuumaks, kuigi kõik vendid + lisavendid olid sees. Finiš – Jürimäe ees 2,8 sek ja Vanaselja ees 3,1 sek

SS 9: 1,1 km Vasalemma krossi rada, mis oli poolenisti üle ujutatud 2 suure hüppega. Need on need Mikihiire katsed, kus kaotada palju, aga võita vähe. Rehvi säästuks startisime rahulikult, esimeselt jälle kolmas, mis väga vedada kohe ei tahtnud. Asfaldi hüppel ei hakanud paremat jalga tõstma, aga kruusa hüppel justkui meenus aastast 2016 rallist, et see viskas kuidagi veidralt. Lõin korra seal pidurit ja enne lennukit jälle pedaal põhja. Maandus kenasti nagu kass. Tulemuseks klassi teine, kaotust Jürimäele 0,2 sek ja Vanaselja ees 1,8 sek.

SS 10: 8,8 km, mis peaks siis olema ka SS 13 ehk power. Läksime peale mõttega – kohe kiiresti, et teisel läbimisel olla veel kiirem. Kahes kohas vast olin natuke ettevaatlik ja paar pidurdust tegin selle tõttu liiga vara, aga muidu nagu sobis. Tulemuseks küll klassi kiireim, kuid ainult 2,6 sek Jürimäe ja 12,9 sek Vanaselja ees. Paistab, et keegi tahab meie plaani hakata rikkuma?

SS 11 ehk SS8 kordus: Pressime siis peale, endiselt küll ilma teise käiguta, aga see ei tohiks väga palju mõjutada. Kui, siis mõne sekundi katse kohta. Nüüd olid juba rööpad ja augud kohati täitsa olemas, millega sai juba arvestada. Finiš. Mootor jälle jube kuum, panime kähku minema, et kiiremini jahtuks. Tulemuseks edu Jürimäe ees 3.0 sek ja Vanaselja ees 7.0 sek. Sealt vahetankimisse, kus peale tankimist kuulsime moorist imelikku heli tulevat?!

SS 12 ehk Mikihiire kordus: sinna jõudes lasime ka teistel kuulata ja tundus, et mootori peas on midagi valesti. “Elronil” pea lõhub nagu oleks 3 päeva kärakat pannud. Küsimus, kas lõpuni tuleb, sai kiire vastuse. Kui katsele startisime mõttega, et ei hakka midagi järgi andma, sest 2wd teine mees, seltsimees Torn, oma putukaga on kohe meie selja taga ja ainult 6,8 sek kaugusel. Juhuse hooleks ei jäta midagi! Rehvi säästuks meie viimasele katsele startisin küll rahulikult, aga edasi tallasin peale, kuni teise hüppeni, kus eelmisel läbimisel korra pidurdasin. Jätsin sellel korral selle pedaali vahele ja lükkasin selle asemel graatsilise liigutusega viienda ja parema pedaali litsusin maakerale lähemale. Lendas, ja rõvedalt lendas! Maandudes kuidagi väärakalt ninale, mis ei ole BMW-le väga omane. Ja kui saba järgi tuli, murdus vasaku tagumise käändmiku amordi kinnitus. No ei ole võimalik!!! Krt see pill on palju suuremaid hüppeid teinud, aga Saksa malm andis jälle järgi. Parkisime siis ilma genitaale välja ütlemata raja äärde ja jäime mehhanne ootama. Lohutuseks ainult see, et kui poleks seal murdunud, siis plaanitud Talsis, kuhu me pidime juba sellel nädalal minema, oleks see nagunii läinud, sest seal on lausa hüppevõistlused.

Auto tõsteti esmaspäeval boksis üles, et vaadata üle mootor ja käigukast. Selgus, et kastist on teisekäigu hambad oma tee leidnud. Teisipäeval vaadati ka mootorit ja ega sealgi midagi rõõmustavat ei ole. Nimelt üks küünla elektrood oli mootorisse matkale läinud + esimese silindri kolb on väheke sulamise teel kuju muutnud.

Kokkuvõtteks oli muidu kõik mõnus, nüüd tuleb ainult kõvasti vaeva näha ja “Elronile” uus elu sisse puhuda.

Täname kõiki toetajaid ja kaasaelajaid, samuti kõiki pildi- ning videomaterjali tegijaid!