Sel laupäeval toimunud Sarma Rally oli omamoodi erakordne ka Ralli.ee meeskonnale, kui enda elu teise rallistardi kaardilugejana tegi meie hea sõber Allan Birjukov, kes seekord istus oma klassi meistri Kristo Subi kõrvale!
Kogu seiklus aga ei alanud kuigi tavapäraselt ning pakkumine Kristo Subi kõrvale sõitma minna tuli Allanile võrdlemisi ootamatult. Kõik sai alguse siis, kui Gorban/Larens Põhja-Lätis testi tegid ning Allanile tegi kõne meie hea videograaf ja tiimi liige Priit Pillak, kes pakkus, et just Allan võiks minna veel tollel hetkel Sarma Ralliks kaardilugejat otsivale Kristo Subile kõrvale. Esmapilgul ei osanud Allan sellisele pakkumisele midagi vastata, aga juhtumisi sattus uudist kuulma ka valitsev meister isiklikult – Sergei Larens, kes ütles Allanile, et loomulikult tuleks selline pakkumine vastu võtta ja kuna meister oli oma sõna öelnud, ei suutnudki Allan enam “ei” öelda.
Lihtsalt “jah” sõna ütlemisest aga võib rallisõidus väheks jääda, nimelt on oluline ka mehe sobivus olemasolevasse istmesse, sest juhtumisi Gorbani Mini-sse ära ei mahutud, mistõttu mure sobivuse pärast oli suur. Pärast mitmeid mõõtmisi selgus, et Subide autosse peaks Allan ilusti mahtuma ning seiklus võis jätkuda. Aga nagu heas telereklaamiski öeldakse, “See pole veel kõik!”. Selgus, et autosse mahtumine polnud aga meeste ainus probleem ning kohalik kullerfirma oli ära kaotanud olulise paki, milles olid Civicu pidurid (seda pakki ei suudetudki leida) ning tuli leppida standard piduritega. Päev enne rallitegevuse algust saigi Allan kõne, et kõik on lõplikult kindel ning on vaja asuda teele Gulbene poole. Niivõrd hiline asjade selgumine aga tekitas olukorra, kus Allanil oli vaja kiirelt saada endale ka võistluslitsents, mida ta sellel hooajal veel teinud polnud, õnneks lahenes see mure kiirelt ning järgmisel hommikul saigi teele asuda.
Rallipäeva hommikul oli närv ja ärevus hoolimata erinevatest rahustajatest suur, sest tegemist oli siiski täiesti teistsuguse auto, uue sõitja ning hoopiski teistsuguse kiiruslegendiga. Kristo oli aga Allani sõnul suurepärane piloot, kes ei läinud sõidu ajal närvi, ka siis kui tekkis ärevamaid momente. Kui mõlemad mehed ralli alguspoolt väga ei nautinud (rasked teeolud, kohanemine), siis päeva lõpuosa said juba mõlemad täiel rinnal nautida, hoolimata sellest, et Kristole pimedad katsed ei pidavat meeldima.
Rallieelset aega ja tegevusi oskab hästi kirjeldada ka meie Ralli.ee asjaajaja ning Allani hea sõber Andrei Orlov, kes samuti oli Allani kõrval kui ahvatlev pakkumine tuli. Andrei sõnul olid nad kõik koos Gorbani testi ajal meeskonna telgis, kui Allan sai kõne Priidult, peale mida märkasid nii Andrei kui Sergei, et mees läks justkui näost väga ära. Kui uuriti, et milles asi, vastas Allan, et tuli selline pakkumine, mille peale Sergei ütles talle kohe, et loomulikult tuleb pakkumine vastu võtta, sest selline võimalus on väärt kogemus. Lisaks eelnevale oli Sergei Larens Allanile abiks ka legenditrennil ning jagas kohe väärt kogemusi ja õpetussõnu oma noorele kolleegile. Testilt koju jõudes oli Allan kohe asjatama hakanud ja niipea kui uusi uudiseid tekkis, helistas ta ka Andreile, et sõnumeid jagada. Kuni reede hilisõhtuni olid Allani jaoks asjad lahtised: kas litsents saab; kas auto on stardivalmis; kuidas harjuda teistmoodi legendiga (näit. see, mis Mart Tikkerbäril on v1, on Kristol v8); Kristo on kiire mees, kuidas ma hakkama saan; mis saab kui ma eksin – muresid oli lõputult.
Iga mure leiab aga alati lahenduse kui on sõpru, kes murede lahendamisel toeks on, nii ka Allanil, kellele head sõbrad toetavaid ning häid sõnu jagasid. Tuleb aga tõdeda, et ralli oli närvesööv ka Allani toetajatele.
Andrei sõnas: “Kui hakkasid katsed, oli ainus mõte, et kõik laabuks ja liiguks. Kuna nende võistlusnumber oli 51, siis alates autost nr 41 hakkas sisemine mootor võtma tuure üles nagu WRC klassi masinal enne starti. Kui tuli ära auto nr 50, olid tuurid juba täitsa üleval ja endalgi oli sama tunne, mis Gorbani kõrval testides kui auto startis. Täielik rahu saabus alles siis kui mehed olid tagasi Gulbenes ja sai nendega mõned sõnad vahetatud.”
Sarnaseid mõtteid jagas ka sõber ja toetaja Marleen:”Kui muidu sai raja ääres rahulikult olla, siis mida aeg edasi ning mida lähemale hakkas jõudma võistlusauto nr 51 aeg, seda rahutum olla oli. Vaatad ainult pineva pilguga Andreile otsa ja samal ajal kuulmine oli ilmselt sama terav kui koertel. Kui eelnevatel autodel juhtus sinu juures eksimusi, siis ainus mõte oli, et ainult mitte nendel meestel, sest nende eksimust ju kindlasti näha ei tahaks. Tõeline meelerahu saabus kui lõplikust tulemuste tabelist auto nr 51 leidsid.”
Üldjoontes saab Allan aga ralliga väga rahule jääda, sest kogemus ja õppetunnid, mis ralliga saadi on väärtuslikud ka edaspidiseks kaardilugemise karjääriks.
Vaata vahetuid mõtteid meestelt peale ralli lõppu:
