On alati pisut üllatav või isegi paradoksaalne, kui rallisõitja jõuab tippu, kroonitakse maailmameistriks – ja lahkub seejärel meeskonnast, kellega ta sinna jõudis. Justkui öeldes: ‘Tänud kõige eest, aga… tsau!!”
Ott Tänaku otsus lahkuda Toyota meeskonnast pärast 2019. aasta maailmameistritiitlit tekitas rallimaailmas šoki. Toyota Yaris WRC, mis oli vaieldamatult kiireim auto, ja Tänak tundus olevat justkui ideaalne sobivus. Ometi otsustas ta liituda Hyundai’ga – tiimiga, kus seni oli selgelt domineerinud Thierry Neuville.
Kuigi põhjuste üle on spekuleeritud palju – alates meeskonnasisestest pingetest kuni paremate finantstingimusteni – jäi Tänaku otsus paljudele mõistatuseks. Uus peatükk ei ole toonud (veel) teist tiitlit, kuid eestlane kuulub vaieldamatult ka tänavu MM-sarja kiireimate meeste sekka.
Aga Tänak pole kaugeltki ainus, kes sellise sammu on astunud. Ralliajaloos on teisigi maailmameistreid, kes otsustasid pärast suurt edu meeskonnast lahkuda – mõni heade kavatsustega, mõni sunniviisiliselt, mõni lihtsalt vale ajastusega. Siin on mõned märkimisväärsemad näited.
Richard Burns – Subaru → Peugeot (2001-2002)
Üks kuulsamaid juhtumeid on Richard Burnsi üleminek Subarust Peugeot’sse pärast maailmameistritiitli võitmist 2001. aastal. Burnsi siirdumine Prantsuse tippmeeskonda jõudis isegi kohtusse.
Pealtnäha tundus see loogiline: Peugeot oli justkui domineeriv jõud, kuid Burns sattus meeskonda, kus tema kõrval sõitis väga heas vormis Marcus Grönholm. Viimane võitis 2002. aastal viis rallit ja kogus kaks korda rohkem punkte kui teiseks tulnud Petter Solberg. Burns jäi alles viiendaks.
2003. aastal jäi Burns veel Peugeot’sse, kuid teda tabas raske haigus – ajukasvaja -, mis sundis ta karjääri katkestama. Ta oli plaaninud 2004. aastaks naasta Subaru ridadesse, kuid paraku ei jõudnud seda enam teoks teha.
Carlos Sainz – Toyota → Lancia (Jolly Club) (1992-1993)
Carlos Sainzi siirdumine pärast teist maailmameistritiitlit Lancia Jolly Clubi meeskonda 1993. aastal, oli üks kehvemaid karjääripöördeid, kuid see ei sündunud tema enda vabal tahtel. Nimelt Toyota partnerlus Castroliga sattus konflikti Sainzi isikliku sponsori Repsoliga, mistõttu tuli tal uus meeskond leida.
Kahjuks oli Lancia Delta Integrale selleks ajaks juba ajale jalgu jäänud. Parimaks tulemuseks jäi teine koht Akropolise rallil, kuid tootjate arvestuses lõpetas Lancia hooaja viimasel, neljandal kohal. Sainz siirdus järgmisel aastal Subaru meeskonda, kus ta tõestas taas oma kõrget taset, kuid autoralli maailmameistritiitleid tal rohkem võita ei õnnestunud.
Walter Röhrl – Opel → Lancia (1982-1983)
1982. aasta maailmameister Walter Röhrl lahkus peale tiitlivõitu Opelist, kuna keeldus koostööst meeskonna sponsori Rothmansiga, kes oli tubakatootja – Röhrl oli rangelt suitsetamise vastane. See tõi kaasa tema lahkumise ja liitumise Lanciaga.
Kuigi ta ei osalenud kõigil etappidel, võitis Röhrl kolm rallit ja aitas Lancial tootjate tiitli võita, edestades tugevat Audi meeskonda. Järgmisel hooajal siirdus ta ise Audisse.
Sébastien Ogier – M-Sport Ford → Citroën (2018-2019)
Ogier liitus pärast eduka Volkswageni lahkumist M-Sportiga, kus ta võitis kaks järjestikust tiitlit. Kuid 2019. aastaks otsustas ta naasta Citroëni – meeskonda, kust ta oli 2011. aastal lahkunud.
Citroëni C3 WRC ja Ogier ei sobinud just ideaalselt. Hooaja alguses võitis ta küll Monte Carlos ja Mehhikos, kuid hooaja teises pooles ilmnesid probleemid. Saksamaa rallil toimusid isegi erakorralised kriisikohtumised.
Kui Tänak 2019. lõpus ootamatult Toyota kasuks otsustas, sai Ogier temalt vabaks jäänud koha. Citroën teatas peagi, et lahkub WRC-st, kuna „puudus tippklassi sõitja järgmiseks hooajaks”.
Juha Kankkunen – Lancia → Toyota (1987-1988)
1987. aastal võitis Juha Kankkunen Lancial maailmameistritiitli, kuid lahkus enne tiitli kinnitamist Toyota ridadesse, olles rahulolematu meeskonnasiseste käskudega.
Kahjuks oli Toyota uus Celica GT-4 (ST165) veel arendusjärgus ja äärmiselt ebausaldusväärne. Ainsa ralli lõpetas Kankkunen Safari rallil, sedagi vanema Supra mudeliga. Lancia domineeris hooaega täielikult.
1989. aastal paranes Kankkuneni olukord märgatavalt – ta lõpetas hooaja kolmandana üldarvestuses. Kuid juba enne hooaja lõppu oli ta allkirjastanud lepingu naasmiseks Lancia meeskonda 1990. aastaks – tiimi, mille ridades ta hiljem võitis oma kolmanda maailmameistritiitli.
