Kuue aasta tagune aprillinali saab tõeks ja veoautokross naaseb sünnikohta

Läks kuus aastat ja uus rada on valmis ning võistlused jõuavavadki Raassillale, kus 11.-12. mail sõidetakse veoautokrossi käesoleva aasta Eesti meistrivõistluste avaetapp ning samaaegselt ka Tarvastu ja Lõuna Eesti karikasarja neljas etapp.

Eestis harrastatav veoautokross on atraktiivne ja unikaalne autospordiala maailmas. Hakati sellega tegelema möödunud sajandi viiekümnendate lõpus. Esimeste ametlike Eesti meistrivõistlusteni jõuti aga just Viljandimaal, kus aastal 1967 Holstre Nõmme rajal võistlus korraldati. Esimeseks Eesti meistriks tuli Viljandi mees Tõnu Evert (22.12.1937–16.04.2021). Lisaks Tõnule, kes oli mitmekordne Eesti ja kunagise NLiidu meister, on veoautokrossi radadelt Viljandimaale kuulsust toonud Tõnu Kurro, Andres Särev, Johan Tõhk, Henn Sakkeus, Jüri Treumuth, Harry Sirkel, Rein Pomber, Aare Teder, Olev Helü jt.

Viimane medal tuli veoautokrossi Eesti meistrivõistlustelt Viljandimaale aastal 2015, mil Andres Allik klassis GAZ 53 hõbeda võitis.

Võistlusautod ja võistluste korraldus on läbi aegade kardinaalselt muutunud. Algusaastatel, kuni aastani 1963, sõideti koos mehhaanikuga, kes vajadusel võistluse käigus aitas sõidukit remontida ja käis metsast kuuski maha võtmas, et neid porimülkasse kinni jäänud võistlusautole rataste alla sättida. Ei olnud algselt autodes turvavöid ja võistlejad seisid stardikäsklust oodates mittetöötava mootoriga autost eemal. Kaitsekiivritena kasutati tankistide ja jalgratturite kiivreid.

On olnud aegu, mil kõik võistlusautod pärast võistlemist üle vaadati ja iga vigastus miinuspunkte andis. On olnud aegu, mil võistlusautodel pidi kastis olema lisaraskus ning kõik autod pärast võistlust üle kaaluti. Alakaalu puhul võistlustulemus tühistati.

Eriti populaarne oli veoautokross 1970-ndatel aastatel, mil Eestis võisteldi lisaks Holstre Nõmmele Priipalu, Kulbilohu, Meegomäe, Karksi-Nuia Maie, Tamsalu Einjärve jt radadel. Oli aeg, mil näiteks Priipalu rajal, Valgamaal, oli korraga stardis üle 90 võistlusmasina. Oleks ilmselt rohkemgi olnud, aga tollased eeskirjad ei lubanud korraga rajale rohkem kui 10 masinat (arvestuslikult) igale kilomeetrile ja Priipalu rada oli 9,4 km pikk.

Ala populaarsus kasvas, kuni aastal 1979 Moskva “kindralid” selle ala NSV Liidus keelustasid. Põhjenduseks oli, et veoautod on mõeldud töö tegemiseks, mitte maastikul lusti sõitmiseks. Eestlased püüdsid veidi kavaldada ja korraldasid veoautokrossi võistlusi edasi sõjalise sportliku mitmevõistluse nime all. Enne võistlusstarte lasti õhupüssi ja visati granaati. Kaua see nii ei kestnud ning tasapisi hakati liikuma tänapäevase võistlusmudeli poole.

Viljandimaale on kuulsust toonud ka bagisõitjad. Tuntuimad neist on Jaanus Ligur, Matti Villemson, Jaak Sala, Olev Aasnad (juunior ja seenior) ja Endel Lindma. Ligur on lisaks muudele kõrgetel tiitlivõitudele kahekordne Euroopa karikavõitja.

Täiesti ainulaadne maailmas on Eestist alguse saanud veobagide klass, kus ka tänapäeval superbagide nime all edasi võisteldakse. See võistlusklass sündis ajal, mil veoautokross keelustati ja just Nuia nupukad tehnikamehed veoauto raamile bagi ehitasid. Lisaks superbagidele võisteldakse Eestis veoautokrossis tänapäeval veel klassides GAZ 51/52 ning GAZ 53.

Ala on liikumas traditsioonilisest veoautokrossist rallikrossi suunas. Ehk siis võisteldakse järjest rohkem just kiiretel rallikrossiradadel. Pealtvaatajatele on selline võistlus eriti huvitav. On palju starte ja kiire sõit.

Tundmatuseni on muutunud võistlusautod. Kui algusaastatel sõideti tavaautodega, millega tööpäevadel ka tööd tehti, siis nüüd on tegemist spetsiaalselt veoautokrossiks kohandatud sõidukitega.

Kes tahab näha, mida see veoautokross endast tänapäeval kujutab, peab 11. mail Raassillale kohale tulema.

Vaata lisaks:
Veoautokrossi ajalugu