Garaažis sündinud tagasitulek: Romet Reimali teekond raskest avariist tagasi poodiumi kõrgeimale astmele

Just seal meie vestlus toimubki. Mitte kohvikus ega kontoris, vaid auto kõrval. Küsimuste vahele mahub auto hooldus, käigukasti kallal töötamine ning sõprade abistamine järgmiste tööde juures. Vahepeal jõuab garaaži ka õhtusöök – ema toob selle kohale, sest pärast tööpäeva pole Romet koju jõudnudki. Kõrvalt vaadates saab kiiresti selgeks, et tegemist pole erandliku õhtuga. See on tema igapäevaelu.

Tavapäraselt jaguneb Rometi aeg Kuressaare Ametikooli ja garaaži vahel. Sügisel alustab ta koolis teist kursust. Suvine võistlushooaeg on toonud juurde ka tööpäevad Pihtla RT-s, kus ta kogub väärtuslikke kogemusi autotehnika vallas. Kui tööpäev läbi saab, viib tee aga ikka garaaži.

Küsimusele, mis teda sinna iga päev tagasi toob, vastab ta lihtsalt. Kodus niisama istumine pole tema jaoks. Autode kallal nokitsemine meeldib talle lihtsalt liiga palju. Kui uurin, mida inimesed tema kohta veel ei tea, naeratab ta.

“Kui sa seda loed, siis olen ma ilmselt garaažis.”

Pärast seda õhtut on raske talle vastu vaielda.

Ralli jõudis Rometi ellu juba üheksa-aastaselt, kui isa ta esimest korda võistlema viis. Aastate jooksul kasvas huvist autode vastu soov teha ralliga midagi enamat kui lihtsalt hobi. Võimalus istuda Ford Fiesta R2 rooli tähendas tema jaoks eelkõige kindlamat tehnikat – autot, mis andis rohkem kindlustunnet ning võimaldas keskenduda sellele, mis talle kõige rohkem meeldib: sõitmisele.

Hooaja algus ei läinud aga sugugi plaanipäraselt. Alūksne raske avarii jättis hetkeks mulje, et kogu hooaeg võib enne õiget algust läbi saada.

Loe veel

Aluksne ralli sai alguse tõsise avariiga: 16-aastane Romet Reimal selgitas õnnetuse tagamaid

Loe artiklit →

Auto sai tõsiselt kannatada ning esimene mõte oli lihtne – kas tänavu õnnestub enam üldse rajale tulla. Tagasi vaadates tunnistab Romet, et selline mõte käis peast läbi. Aga siis algas tagasitulek.

Saaremaal kolmas koht.

Soomes teine.

Lõuna-Eestis esimene.

Tulemuste tabelis on need lihtsalt kolm numbrit. Tegelikkuses peituvad nende kohtade taga lugematud õhtud garaažis, katkised detailid, pikad tööpäevad ning inimesed, kes uskusid, et tagasitulek on võimalik.

Vestluse jooksul hakkab silma üks huvitav asi. Kui jutt jõuab saavutusteni, ei räägi Romet peaaegu kordagi iseendast. Jutt liigub kiiresti toetajatele, perele, sõpradele ja kõigile neile, kes terve hooaja jooksul kaasa on elanud.

Küsimusele, kes on olnud tema kõige suurem toetaja, tuleb vastus hetkegi mõtlemata.

Pere.

Just nemad on olnud tema kõrval alates esimestest sõidumeetritest kuni tänase päevani. Nende toetus ei piirdu ainult võistlusnädalavahetustega. See tähendab usaldust, ühiseid õhtuid garaažis ja usku sellesse, et tema unistus on väärt pingutamist.

Vestluse käigus viipab Romet auto poole. Kõik need nimed auto külgedel ja kapotil on inimesed, tänu kellele on üldse võimalik rajale tulla. Tema jaoks ei ole need lihtsalt sponsorikleebised. Need on inimesed, kes uskusid temasse ka siis, kui pärast Alūksnet polnud miski enam kindel.

Kui küsin, mida ta loodab, et inimesed sellest loost kaasa võtavad, ei räägi ta tulemustest. Tema jaoks on kõige olulisem, et inimesed mõistaksid toetajate rolli rallis. Ükski sõitja ei jõua kaugele üksinda. Sama oluline on tema sõnul ka tõeline huvi autotehnika vastu. Ainult soov kiiresti sõita ei vii kaugele – ralliautot tuleb mõista, selle kallal töötada ja olla valmis iga päev õppima.

Kui küsin selle hooaja suurima õppetunni kohta, ilmub näole väike muie.

“Vahepeal võiks pidurdada ka.”

Lühike vastus, aga võib-olla kõige ausam kogu õhtu jooksul.

Ka tulevikust rääkides ei hakka Romet rääkima maailmameistritiitlitest ega suurtest karjääriplaanidest. Tema jaoks on kõige olulisem koguda kogemusi. Romet usub, et kõige rohkem õpetavad just erinevad rallid ja läbitud kilomeetrid. Mida rohkem kogemusi, seda kindlamaks muutub nii enesetunne autos kui ka oskus legendi koostada. Pärast Soome rallit tunnistas ta ise, et legendi oli juba palju lihtsam kirja panna.

Tema suurim unistus kõlab hoopis teistmoodi – et ühel päeval saaks kogu pere koos R5-autodega rallit sõita. See ütleb tema kohta võib-olla rohkem kui ükski tulemus või karikas.

Kui meie vestlus läbi saab, ei jää Romet pikalt juttu ajama. Mõne minuti pärast on ta juba tagasi auto juures. Pooleli jäänud töö ootab lõpetamist. Enne kohtumist ütles ta muigega, et kui inimesed tahavad teda leida, tasub kõigepealt vaadata garaaži. Pärast seda õhtut pole selles enam põhjust kahelda.

Mõne jaoks on garaaž lihtsalt garaaž.

Rometi jaoks on see teine kodu.

Ja võib-olla ka omamoodi teraapia.

Lizett Kaare