Autokrossi Green Pro Eesti meistrivõistlused jätkuvad laupäeval, 12. augustil Jõgevamaal Piiroja rajal.
Põltsamaa lähedal toimuva neljanda neljanda etapi vabatreeningud algavad laupäeval kell 9.00, eel- ja finaalsõidud kell 11.30. Eesti meistrivõistluste punktid on mängus klassides GAZ-51/52, GAZ-53 ja veobagi super, karikavõistlusi peetakse klassides veobagi standard, Truck Open ja SSV Bagid.
Viimati sõideti veoautokrossi Jõgevamaal, Piiroja rajal viis aastat tagasi, 16. juunil 2018. aastal, kui seal viidi läbi Eesti veoautokrossi meistrivõistluste kolmas etapp.
Veoautokrossiga hakati Eestis tegelema möödunud sajandi viiekümnendate lõpus. Esimeste ametlike Eesti meistrivõistlusteni jõuti aga aastal 1967, mil Viljandi lähistel Holstre Nõmme rajal võistlus korraldati.
Tänapäeval on veoautokrossi harrastajaid peale Eesti veel vaid Lätis, Leedus ja Venemaal. Veidi teistsuguste masinatega ja veidi teistsugustes tingimustes tehakse seda ka Prantsusmaal.
Võistlusautod ja võistluste korraldus on läbi aegade kardinaalselt muutunud. Algusaastatel, kuni aastani 1963, sõideti koos mehhaanikuga, kes vajadusel võistluse käigus aitas sõidukit remontida ja metsast kuuski käis maha võtmas, et neid porimülkasse kinni jäänud võistlusautole rataste alla sättida. Ei olnud algselt autodes turvavöid ja võistlejad seisid stardikäsklust oodates mittetöötava mootoriga autost eemal. Kaitsekiivritena kasutati tankistide ja jalgratturite kiivreid.
On olnud aegu, mil kõik võistlusautod peale võistlemist üle vaadati ja iga vigastus miinuspunkte andis, On olnud aegu, mil võistlusautode veokastis täiendav raskus pidi olema ning kõik autod peale võistlust üle kaaluti. Alakaalu puhul võistlustulemus tühistati.
Eriti populaarne oli veoautokross 1970-ndatel, mil Eestis võisteldi Priipalu, Kulbilohu, Holstre-Nõmme, Meegomäe, Karksi-Nuia Maie, Tamsalu Einjärve jt. radadel. Oli aeg, mil näiteks Priipalu rajal, Valgamaal, oli korraga stardis üle 90 võistlusmasina. Oleks ilmselt rohkemgi olnud, aga tollased eeskirjad ei lubanud korraga rajale rohkem kui 10 masinat (arvestuslikult) igale kilomeetrile ja Priipalu rada oli 9,4 km pikk.
Ala populaarsus kasvas, kuni aastal 1979 Moskva „kindralid“ selle ala NSV Liidus keelustasid. Põhjenduseks oli, et veoautod on mõeldud töö tegemiseks, mitte maastikul lusti sõitmiseks. Eestlased püüdsid veidi kavaldada ja korraldasid veoautokrossi võistlusi edasi sõjalise sportliku mitmevõistluse nime all. Enne võistlusstarte lasti õhupüssi ja visati granaati. Kaua see nii ei kestnud ning tasapisi hakati liikuma tänapäevase võistlusmudeli poole.
Eestile on palju kuulsust toonud meie bagisõitjad ning täiesti ainulaadne maailmas on Eestist alguse saanud veobagide klass, kus ka tänapäeval superbagide nime all edasi võisteldakse. See võistlusklass sündis ajal, mil veoautokross keelustati ja meie nupukad tehnikamehed veoauto raamile bagi ehitasid. Lisaks superbagidele võisteldakse Eestis veoautokrossis tänapäeval veel klassides GAZ 51/52 ning GAZ 53.
Kui veoautokrossi kõrgajal, möödunud sajandi 70-ndatel, olid põhilisteks veoautokrossi harrastajateks just põllumajandusettevõtete (kolhoosid, sovhoosid ja neid teenindav Eesti Põllumajanduse Tootmiskoondis) töötajad, siis tänapäeval on ala harrastajate hulgas ärimehi, riigiametnikke ja koolipoissegi.
Ala on liikumas traditsioonilisest veoautokrossist rallikrossi suunas. Ehk siis võisteldakse järjest rohkem just rallikrossi kiiretel radadel. Ka käesoleva aasta veoautokrossi Eesti meistrivõistluste kuuest etapist kaks toimub samadel radadel, kus ka rallikrossi Eesti meistrivõistluste etapid läbi viiakse. Ka võistlemise kord sarnaneb rallikrossi võistlustega. Sõidetakse kõikides klassides kolm eelsõitu ja finaal. Pealtvaatajatele on selline võistlus just eriti huvitav. On palju starte ja kiire sõit.
Tundmatuseni on muutunud võistlusautod. Põhidetailid on kõigil võistlusautodel Vene päritolu. Kui algusaastatel sõideti tavaautodega, millega tööpäevadel ka tööd tehti, siis nüüd on tegemist spetsiaalselt veoautokrossiks kohandatud sõidukitega.
Kalle Allik
